vallutasin Hispaania kõrgeima mäe El Teide (3718m)
Seni kõrgeim mägi, mida olin vallutanud, oli 2500m kõrge, kuid El Teide (vulkaan) oli täiesti omaette liigast. Alustasin sõitu päiksetõusuga, merepinnal oli temperatuur 20 ringis. Sõit kestis ca 1.20h. Korralik sinka-vonka tee üles ning kohati nii järsk, et auto jõudis vedada ainult 1. käiguga. Vahva oli vaadata, kuidas välistemperatuur auto armatuuril langes tunni jooksul 20 kraadilt 9 kraadini. Autoga tõusime 2200m peale ehk phm 2100m puhast tõusu autoga. Kõrvad läksid korduvalt lukku, nagu oleks lennukiga lennanud.
Ei väsi ka kordamast kui uskumatu on Tenerife loodus. Sõit El Teide rahvusparki (kivise maastikuga koht, kuhu läheb ainult 1 autotee ning kust algab matkarada) oleks nagu mitme loodusvööndi läbimine, kus merepinnal on soe ja niiske, kus kasvavad palmid ja mitmed puuviljad. Siis kuskil keskel tuleb järsku Eesti mets vastu, kus kasvavad peamiselt suured männid ning lõpuks El Teide rahvuspark, mis on nagu planeet Mars, kus taimed ei kasva ning maapind on kivine ja värvuselt punakas.
Vulkaani tippu saab kahel viisil: cable car (köisraudtee) või omal jalal. Kui juba siia tulla, siis otsus oli ikka hardcore omal jalal minna, et see õige elamus kätte saada. Cable car edasi-tagasi maksab 40€. Taskukohane summa tavalisele briti turistile, kes plätude ja shortsidega tuleb tipus sulle vastu, burger näpus, teeb insta picid ära ja hõikab “oyyyy hellõu thäär mäittt”, samal ajal kui sa oled 3-4h ülesmäge rühkind. Igatahes esimene emotsioon autost välja astudes oli vauuuu, mis vaikus. Reaalselt see oli nii surmvaikne nagu olekski teisel planeedil. Mitte ühtegi tuule häält, linnu häält, krabinat, kohinat ega midagi. Matkaraja esimesed 4km oli nagu nalja, kuid raja teisel poolel algas tõeline ronimine. Ühel hetkel õnnestus näha ka kerget imet. Nimelt hästi korraks tuli paar lumehelvest maha, Merry Christmas:) Kitsas ja järsk lahtine kruusa-, kivitee halastust ei näidanud. Siiski tee oli piisavalt lame, et ronida ilma spetsiaalse ronimisvarustuseta. 1km enne tippu tuli vastu Refugee camp, kus soovi korral saab ööbida ning nautida 3000m kõrgusel avanevat tähistaevast. Corona tõttu oli camp suletud.
Kõik möödus sujuvalt ja mõnusalt kuniks möödusime 3000m kõrgusest. Alates sellest hetkest kogesin midagi, mida pole kunagi elus kogenud. Võin öelda, et võrreldes keskmise inimesega olen üpriski sportlik ja vormis, kuid isegi võistlustel pole sellist tunnet tundnud. Pärast seda kui olin väikse puhkuse teinud ja energiavarusid täiendanud, oli tunne hea ja värske. Kuid umbes pärast 5-10min ronimist, tuleb “sein” vastu. Selline järsk väsimustunne, kus pea hakkab ringi käima ja tekib õhupuudus. Ja see tekib nii järsku, (ca 3 sek jooksul) et sa ei jõua isegi reageerida. Reaalselt mul tekkis üks moment, kus sammusin reipalt mööda kive üles ning järsku hakkas pea nii ringi käima ja segane tunne, et pidin maha istuma, et teadvust vm ei kaotaks:). Keha polnud sellise hõreda õhu ja kõrgusega harjunud. Umbes 3000m kõrgusel hakkas peavalu ka, mis kestis õhtuni välja. Hiljem uurisin ning tegu oli klassikalise “Mountain sicknessiga”, mis tekib kui ronida liiga kiiresti liiga kõrgele. Näiteks kui ronida Mont Blanci (4000m+ kõrge) otsa, siis seda ei tehta 1 päevaga, vaid ca nädalaga, et kehal oleks piisavalt aega kõrgusega kohaneda. Pärast tosinat pausi jõudsime ikka tippu ning meeleolu oli võrratu!!! Uhke tunne ning ilusad vaated pühkisid väsinud tunde minema. Kiitused ka Triinule, et tuli katsumusega toime. (Lisatud galerii)
Tee alla oli ikka meeletult kergem kui tee üles. Siiski pidi olema ettevaatlik, et ei libiseks. Õhk läks järjest tihedamaks ning hingamine läks kergemaks. Allateel kogesin taas midagi uut. Nimelt näpud läksid meeletult paksuks ning punaseks. Ilmselt järjekordne vingerpuss kehale seoses kiire rõhkude erinevusega.
Matk üles ja alla kestis kokku 6h. Keskmiselt kulub selleks 8h ehk tegime 2h kiiremini kui keskmine inimene, kuigi tunne oli nagu roniks 60 aastasena.
kütus
… oli odav. 95 maksis nt ca 0.844€/l, nii et põhimõtteliselt ei maksnudki midagi. Auto võttis raamatu järgi kütust 4l/100, aga hiljem vaatasin, et tuli 5.5l/100, mis oli ilmselt tingitud mägedes sõitmisest, kus mõnda tõusu sai 1. käiguga ja pöörded põhjas võtta. Tanklaid oli iga nurga peal ja mis mulle eriti meeldis, oli see, et igas tanklas oli töötaja/d, kes tankis su auto ise täis, nii et minu ülesandeks oli vaid maksta. Ütlesid talle vaid mis kütust ja palju tahad.
Airbnb vahetus
Pidime kahjuks luksuslikust esimesest Airbnbst lahkuma ning suundusime Airbnbsse nr 2, mis oli saare põhjaosas ning täpselt mere ääres. Paraku see nii luksuslik polnud, aga jällegi omaette ilusate vaadetega merele. Nii mõnus ja rahustav oli unne vajuda merekohina saatel. Kuulda kuidas meri põrkub vastu kaljunukke tekitab lausa sisemise rahu.
ilm keeras ära
Peale mägironimise päeva läks ilm käest ära. Temperatuur polnud päeval enam 27 kraadi vaid 20 ringis. Tuul tõusis ning üks päev oli suisa tormine 50km/h tuul ja pea 5m kõrgused lained. Järgmised päevad olid vahelduvad: 10min päikest ja 30min hoovihma. (Lisatud galerii)
Anaga park ja Teresitas rand
Ühel pooleldi päikeselise ja vihmasel päeval sai Anaga maa-ala külastatud, mis katab osa põhjapoolsest saarest. Anaga pargis leidub võrreldes muu Tenerifega palju loodust ja rohelust. Mägede otsast avanes võrratu vaade ookeanile ning taimedega kaetud mägedele. Sealsed metsad on madalad ja tihedad ning puud hästi kõverad, mis jätab eriti hämaras creepy mulje. Autoga oli sealsetel mägi- ja metsateedel nii mõnus sõita. Liiklust polnud ehk sai nautida laia teed ja kurve. (Lisatud galerii)
Teresitase rand on Tenerife kuulsaim ja suurim rand. Üks väheseid randu, mida katab valge liiv, kuna looduslikult saarel valget liiva ei leidu. Tollel päeval oli see väga tühi puuduliku ilma ja turistide tõttu. Rannast oli näha hiigelsuurt 5 kruiisilaeva, mis arvatavasti turistidest pungil ei saanud olla arvestades hetke olukorda.
Natural Piscinas ehk looduslikud basseinid
Saare pea igas rannaäärses külas/linnas asub alati vähemalt 1 looduslik bassein, mis on mereveega täidetud. Bassein on ookeani veega pea samal tasandil ehk mõni laine jõuab aeg-ajalt basseini, mis tekitab basseinis naturaalse veeringluse. Eelkõige on need ehitatud sellepärast, et saaks normaalselt ookeanis ujuda, ilma et peaks ohtlikel kaljunukkidel ronima, et vette saada või kaugele randa sõitma. Külastasin isegi ühte sellist ning päris mõnus oli. Ongi nagu päris bassein, ainult lageda taeva all ja soolase veega. Basseini ääres siblisid parajasti ringi ka krabid, kellest oli raske pilti saada, kuna nii kui lähedale läksid, panid kohe serva alla putku.
kohalik kalarestoran
Viimane õhtu sai ära käidud ka kohalikus kalarestoranis. Proovisin äsja hommikul püütud kohalikku kala, mis otsetõlkes eesti keele on “lamedapäine hall merikala”. Kindlasti pole see ametlik nimi, kui sellel üldse eesti keeles nime on. Maitses hästi ja pidi olema hea proteiiniallikas.
kokkuvõtteks
Võib öelda, et see oli Erasmuse parim nädal, kuna Barcelonas asetsevate piirangute tõttu seal ilmselt vingemaks ei lähe. Muljeid on palju, üritasin 2 blogipostitusse ära mahutada, kuid jääb sellestki puudu. Kuna tavalisel ajal on Tenerife Euroopa üks turistirohkemaid kohti, siis praegu oli tõesti ideaalne aeg seda külastada, kuna hinnad olid ikka piinlikud madalad. Ilmselt normaalsel ajal oleks 2- või 3-korda rohkem kõik maksma läinud.
Nagu algul mainisin, siis Tenerifet saab näha täpselt nii nagu ise soovid. Sa võid vabalt nädal veeta kuskil mere äärses kuurordis ning basseini ääres chillida või võtta rendiauto ja avastada tõelist Tenerifet. Ühed eelistavad ühte, teised teist. Tulevikus sooviks siia kindlasti tagasi tulla ja ka teisi Kanaari saari avastada.