kuidas eksamid olid?
Esimesed eksamid on läbi. Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi õppisin neid 3 ainet rohkem kui mõni sess 2x rohkemates aineteks Eestis, läksid need veits metsa. Air Transport Infrastructure läks ainsana hästi, mis on hoolimata progemisest hetkel lemmikuim aine. Annab hea ülevaate ATC maailmast, mis on kohati ka pilootidele kasulik. Suurim murelaps on RF Systems (Radiofrequency systems). Oli teada, et see tuleb raskeim eksam, kuid ei osanud uneski näha, et nii raske. Raske kirjeldada, aga ülesanded olid täiesti teise nurga alt tehtud, põhimõtteliselt mitte ühtegi sarnast polnud varem lahendanud. Eks vaatab, mis selle ainega saab ja kuidas ikka 15eapd kokku saada, aga RFis on ikka mingeid inseneride algteadmisi vaja.
see üks grupiliige, kes teeb kogu töö ära - MVP
Air Transport Infrastructures õppeaines on parasjagu käsil projekt, kus peab normilt koodima. Üritasin, mis üritasin, aga koodimisest ei pääse:/ Peame tegema Matlabis programmi, mis erinevate õhusõidukite omadusi arvestades kuvab lennutrajektoori Sevilla lennujaamast õhku tõustes vms. Peale Triinu on grupis veel 2 kohalikku kutti ja 1 nendest, MVP, Gorka, on ainuke, kes oskab normilt progeda. Ilma temata oleksime mudas. Peab talle lõpus ikka korraliku kingikoti tegema.
Hommikujooksude vaade
koer hammustas mind
Minuga ikka juhtub:) Mõtlesin siis üks hommik, et läheks naabruskonnas paiknevasse rikkurite piirkonda jooksma. Kusjuures siin on huvitav see, et siin ei paikne villad mitte mere ääres, vaid mägede jalamitel. Kui mäe otsas alla vaadata, siis on hästi näha kõiki neid basseine ja lopsakaid aedu. Tänavalt pole midagi näha, kuna kõikidel on 4m müürid ees. Reaalselt osad villad on nagu Tartu vangla: väravas on turvad, müüride peal isegi okastraat, kaamerad igal pool, kurjad koerad hauguvad aias...
Ühe koeraga puutusin mitte just positiivsemal moel kokku. Nimelt jooksin kitsal tänaval ja järsku täpselt enne mind läks vasakult värav lahti ja koer pistis nina välja. Kuna ma olin nii lähedal väravale, siis ei jõudnud reageeridagi ja kutsa võttis ampsti tagumikust kinni. Omanik tõmbas ta küll kohe tagasi, kuid hilja. See oli ikka nii ootamatu kogemus, adrenaliini viskas kohe lakke ning ei saand arugi, et ta sai mu tagumikku naksida. Viskasin omanikule paar mahlasemat ingliskeelset sõna, kuigi ilmselt ei saand ta midagi aru. Õnneks sügavat haava vm polnud, järele jäi vaid sini-punakas arm.
